Matuseks ettevalmistamine

Oma igapäevatoiminguid tehes ei mõtle me pidevalt leinale või surmale. See ei ole meie ühiskonnale n-ö mugav teema, mida soovitaks pidevalt meenutada või selle üle arutleda. Surm tuleb alati ootamatult. See lause tundub nii kulunud, aga nii see ju on.

Kui see ootamatu hetk on käes, siis sunnib see meid tegutsema ning nelja-viie päevaga ära korraldama kõik vajaliku lahkunu ärasaatmiseks. Ütlemata raske on korraldada matusega seonduvat, kui ise samal ajal leinad.

Valmistumine leinaperioodiks

Palju lihtsam on korraldada matuseid, kui me teame, mis on lahkunu viimane soov või kuidas peaks tema matus toimuma. Muidugi on enda kokkuvõtmine eneseületus, sest ei ole lihtne sel teemal kalli inimesega vestelda, et viimane ei mõistaks seda valesti või ei jääks muljet, et keegi ootab juba viimase surma. Kui inimene on olnud pikalt haige, siis on seda vestlust mõnevõrra lihtsam pidada.

Võta aeg enda lähedastega ning selgita välja nende viimse teekonna soovid. Lähtuda võiks järgmisest:

• Kas lahkunu soovib kiriklikku või ilmalikku matust ja kas urni- või kirstumatust?
• Keda kutsuda matusetalitusele (võimaluse korral pane kirja telefoninumbrid), kas peaks kuulutama ka ajalehe leinakuulutuste veerus?
• Mis kalmistule säilmed viiakse ja kas matmiseks on hauaplats olemas või peab selle ostma?
• Mis riideid soovib lahkunu kanda?
• Kindlasti tuleb selgeks teha, mis vahe on urni- ja kirstumatusel, kuidas antakse välja surmatunnistus ning kes korraldab lahkunu külmkambrisse viimise.
• Oluline on puudutada ka rahateemat. Lähedased peavad teadma, kas lahkunu on pannud raha kõrvale või tuleb see neil leida.

Mõni hetk on kurvem kui teine!

Me saame ise teha leina ja lahkunuga seotud protsessid lihtsamaks, kui teame lahkunu soove. Kõike ei pea ise tegema. Edastame oma soovid näiteks matusebüroole, kes korraldab kõik vajaliku. Meie saame samal ajal leinata.

Kui oleme oma lähedaste inimestega neid asju arutanud, siis hiljem pole ka põhjust liigseks muretsemiseks.

Siiri Viilipus-Jazõkov

18. märts 2019 a.